Alex Nursall teemal "Hea olemine halval viisil"

FreeConference'i loominguline meeskond otsustas pöörduda mõne meie lemmikkunstniku, tekstiilikunstniku ja illustraatori poole, paludes neil kujundada FreeConference'i logo (Puffin) vastavalt oma isiklikule stiilile. Mul oli piisavalt privilege vestelda ühe meie armsa kunstniku Alex Nursalliga.

Enne kui istusin oma arvuti taha Alexiga vestlema, kasutades veebilehte FreeConference.com, uurisin veidi. 40 minutit Google'i jäneseaugust mööda minnes mõistsin, et töötasime Toronto ülikoolis sama väljaande – nende ajalehe – heaks. , Ülikool.

FreeConference'il on ühe klõpsuga videokonverentsi funktsioon, kuid andsin Alexile ka võimaluse helistada meie Toronto sissehelistamisnumbri abil, kuid lootsin salaja, et ta liitub meie konverentsiga, kuna ootasin huviga, kuidas Alex meie kristalli peal välja näeb selge video. Ta värvib oma juukseid sageli ainulaadsetes värvides ja on täieliku stiiliga. Olin korraga närvis ja põnevil.

Alex Nursall on tuntud kirjaniku, illustraatori, fotograafi ja koomiksina, kuid tahtsin teada, milline neist pealkirjadest asub tema visiitkaardil esimesena.

Lõpuks rääkisime keele jõust, hingamisruumi vajadusest ja sellest, miks ei tasu ennast alati liiga tõsiselt võtta. Mis paneb mind seda meest tutvustama.

Alex Nursalls Puffin

G: Ma näen, et meil on ühine alma mater. Kuidas teie kogemus Varsityga teid siia tõi?

V: Alustasin kirjutamisega, ma arvan, et aastatel 2005-2010? Ma peaksin seda teadma, kuid mul on aastate meenutamine halb. Kirjutasin neile mõnda aega ning töötasin aasta aega nende assistendina fotode redigeerijana ja seejärel ka illustratsioonitoimetajana.

G: Kas sulle meeldib rohkem fotosid või teiste inimeste illustratsioone töödelda?

V: Ma mõtlen, et osaliselt meeldis mulle fototöötlus rohkem, sest see on minu enda kraam ja teil on natuke rohkem kontrolli. Mulle meeldis ka illustratsioonide toimetajana töötada, sest see oli veidi muutus – ma ei saatnud ennast enam ülesandele, vaid püüdsin leida teisi illustreerijaid, kes uurisid “Kus see värk on? Palun lõpetage õigeks ajaks."

G: Ja muidugi teate, mis tunne oleks olla selle meili saaja! Seega pidi seda arutelu olema lihtsam juhtida.

V: Jah, osa sellest oli see, et ma teadsin seda tunnet. Aitab nüüd, kui töötan reklaamis, nii et tegemist on ikkagi sama tüüpi inimestega. Nad tahavad midagi, kuid nad ei tea, kuidas öelda, mida nad tahavad. Eriti illustreerides ütlevad inimesed: „Ma tahaksin midagi, mis esindab kõrgkooli”, ja ma mõtlen: „Ma vajan palju rohkem teavet, see on tõesti ebamäärane: kas see on teadus, kas see on kunst? Mida me siin teeme? Kas lohistate jalgu või on see teie karjääri tipphetk? ”. Huvitav oli õppida neid asju tõlgendama.

G: Kas teie arvates aitab teie töö kirjanikuna teil mõista ja tõlgendada teiste inimeste soove ja ihasid? Kas see aitab teil oma visiooni selgemini väljendada?

A: Minu arvates oli see kasulik selles mõttes, et see rikastas minu sõnavara: et sain tegelikult, noh, omamoodi välja mõelda , mida inimesed tahavad. Sa tahad, et nad suudaksid ikkagi tõlgendada seda, mida nad tahavad, ja mitte suruda neid oma tõlgenduses liiga kaugele. On lihtne tahta seda tõlgendada omal moel ja võid täiesti valesti minna, seega tahad vältida nende valele teele juhatamist. Sa pead suutma pakkuda sõnu ka siis, kui neil neid pole, aga sa pead teadma, mida nad otsivad.

G: Räägi mulle oma varajastest mõjutustest. Kas sa oled iseõppija? Kuidas kogu see loominguline eluviis tekkis?

V: Kuidagi iseõppija- ma mõtlen, et tegin lapsena kunstitunde. Ma arvan, et mu vanemad panid mind suveks nende juurde, et nad saaksid vennaga minust eemal olla. Ma õppisin põhitrükki ja akvarelli tegema.

Mu tädi on kunstnik, nii et ma õppisin temalt üht-teist. Suur osa sellest oli aga koomikseid . Vaatasin Van Goghi ja Matisse'i raamatuid, teate küll, asju, mida pere sulle jõuludeks kingib, kui vanemad neile ütlevad, et sa kunstihuviline oled, aga ma loen palju koomikseid.

G: Kas mõni neist meenub sulle inspiratsiooniallikana?

A: Aa jaa, kindlasti Calvin ja Hobbes ja The Far Side. Far Side tooni poolest ja C&H kunstistiili poolest; tüübil, kes teeb Calvinit ja Hobbesi, on hämmastav värvisilm. See on midagi, mida ajalehekunstnikel kahjuks alati pole võimalik uurida, sest mõistetavalt on see uskumatult piiratud meedium.

Igatahes nihutas ta sellises kontrollitud keskkonnas palju piire. Suuremates raamatutes näete tema akvarellvärve ja see tõepoolest viis mind kõikidesse karmidesse joontesse ja pehmetesse värvidesse.

G: Sa just vastasid mu järgmisele küsimusele, milleks oli see, mida sa nendest inspiratsiooniallikatest võtsid. Karmid jooned ja pehmed värvid – ideaalsed. Milline on siis sinu lemmikmeedium?

V: Akvarell on minu peamine asi. Ülikoolis tegin palju tööd akrüülidega, kuid kui olin väljas, läksin akvarellide juurde tagasi. See on karm keskkond; see pole andestav ja sa pead teadma, kuidas negatiivne ruum toimib, sest valget pole. Kui soovite pildile valget värvi, planeerige see paremini.

G: Ma tahtsin küsida, mis on selle tehnika juures kõige keerulisem, aga sa jõudsid mulle ette. Kas akrüülvärv oli sinu jaoks ülikoolis lihtsalt vajalik pahe?

V: Mulle meeldib nendega maalida ja nad andsid mulle palju tehnikat, kui õppisin selliseid asju, nagu õigesti kihtida. Neil on oma probleemid, milleks on see, et nad on väga läbipaistmatud. Seda on raske õigesti ehitada - lihtne ehitada paks värvipesu, mis on hea, kuid peate teadma, kuidas need väärtused toimivad.

Akvarell on selles mõttes tore, et saate ehitada peensusi. Tavaliselt töötan paberrätikuga enda kõrval ja hakkan tõeliselt kergeks ning muudkui ehitan. Haaran ja tupsutan, kui pean värvi üles tõmbama, sest olen liiga kiiresti või liiga kiiresti pimedaks läinud.

G: Sa tõid mind järgmise küsimuseni. Rutiin. Oletame, et sa just said tellimuse. Nagu arvata võis, ärkad üles, pesed hambad, käid duši all... ja mis siis? Selgita mulle seda. Mis on järgmine samm sinu loomingulises elus?

V: Tavaliselt alustan viitavate piltide tõmbamisega, olenevalt sellest, mis see on ... Tead, mingid asjad, mis annavad mulle idee tunde, eriti kui see hõlmab figuuri. Minu veebikaamera on enamasti fotod minust lollides asendites, püüdes välja mõelda, milline näeb välja käsi, mis on tagurpidi ja tagurpidi väänatud.

Alustan sellest, et saaksin aru, kuidas asjad välja näevad, kangas ja varjud ning mis muud. Ainus tõeline erinevus on midagi sellist nagu lemmiklooma portree tellimine, nii nagu koer, mille aluseks olen mulle antud foto.

Kui see on avatum, siis visandan enamasti ja siis hakkan sealt värvima. Osa minu enda töö teemasid pärineb mu aju väga kummalistest sügavustest, nii et ...

G: Kui veidraks mõned neist ideedest muutuvad? Ma mõtlen, kas olete teinud töid ka millegi kummalisema jaoks kui lemmikloomade portreed tellimuse peale?

V: Mõned neist on olnud tõesti imelikud, jah. See oli siis, kui ma ülikoolis õppisin, aga keegi kirjutas artikli porno saidist ja ma pidin selle jaoks illustratsiooni tegema.

Ma mäletan seda ähmaselt - pidin tegelema selle akvarellipildi tegemisega, tehes sellest pornost ekraanipildi ja kasutades viitena selliseid, kõige vähem rumalaid fotosid. Mul oli tõesti imelik õhtu, kui vaatasin läbi selle väga täiskasvanutele mõeldud video ja üritasin seda asja visandada ning selle maali välja tõmmata, mis võiks veel avalikult joosta ... Asjade karvade katmisega ja katmisega oli palju kohtulikke otstarbeid Quicktime'i juhtelementidega teatud asju võltsitud musta ribana üles seada.

See oli üks neist asjadest, kus ma mõtlesin: „Vist veedangi neljapäeva õhtu nii? Olgu.“ See oli teretulnud vaheldus loole „Joonista mulle säästupank“. See on okei, aga teeme midagi lõbusamat.

G: Kas inimesed pöörduvad teie poole enamasti väiksemate asjade pärast? Kas on ka suuremaid asju, mis teid erutavad?

V: Ma arvan, et praegu olen teinud väiksemaid vahendustasusid .. Olen paarist asjast taganenud, kuna vahetan töökohta. Tahaksin tagasi ebaloomulike kiskjate sarja juurde. On mõned asjad, mida ma praegu veel üritan alustada. Ma ei saa neist veel rääkida, pean neid salaja hoidma. Kuid uuele tööle asumine on kõigepealt.

G: Räägi mulle oma uuest töökohast!

V: Töötan tootmisjärgses helirajatises ja läksin üle casting-režissööriks. See tähendab, et ma istun seal ja vaatan näitlejaid ning ütlen: "Ma kontrollin seda nüüd!" Tegin nalja. Olen tõesti kohal, et veenduda, et teil läheb hästi. Ma töötan hämmastava meeskonnaga. See on suurepärane grupp inimesi.

G: Seega sulle meeldib inimestega töötada. Miks ma näen sinu kunstiteostes enamasti loomi? Kas neid on lihtsam joonistada? Paremad võrdlusfotod? Mis annab?

A: Tunnen, et mulle meeldib loomi joonistada, sest see on lõbus; on rohkem vabadust; kuna veedan nii palju aega inimeste pildistamisega, siis kui joonistamiseni jõuan, tunnen, et olen inimestest täiesti tüdinud.

G: Sa tutvustad end oma veebilehel kirjaniku, illustraatori, fotograafi ja toimetajana. Kas sa ütleksid, et sa seadsid end eelkõige ühele teisele ette? Milline kunstivorm sinu ellu esimesena tuli?

V: Ma ütleksin kõigepealt, et olen kirjanik. Ma kirjutan palju. Ütleksin ka, et fotograafia ja illustratsioonid käivad kõrvuti. Neil kõigil on oma koht.

G: Kas sa oled millegi lõbusaga tegelenud? Kas sa kirjutad peamiselt ilukirjandust?

V: Ma kirjutan peamiselt kosmeetikast ja meigist. Minu peamine teadmiste valdkond on meigiajalugu. Tegin sarja Jezebelile ja sarja The Toast. Sain just teada, et The Toast pannakse Kongressi Raamatukogu arhiivi. Mõni tõesti imelik tükk, mille kirjutasin meigist 2000ndatel, on Kongressi Raamatukogus, nii et nautige seda, tulevased põlvkonnad! Loodan, et naudite minu mõtteid lavendli lauvärvi kohta, sest see on seal.

G: Seega, kui need trendid tagasi tulevad, saame süüdistada ainult teid.

A: See tuleb tagasi! Mis on naljakas, sest see tekitab minus vananemise tunde.

G: Niisiis, Project Puffinist. Kuidas FreeConference teiega ühendust võttis?

V: Teie ülemus Jason Martin mainis seda mulle. Ma tegin talle illustratsiooni umbes aasta tagasi, sest olin teinud illustratsiooni TSN -ile nende lollide väljanägemisega riffide kohta kõigil 30 NHL -i logol ja tegin talle ühe FreeConference'i lunni, nii et see on kõik.

G: Nii et kui ta palus sul seda uuesti joonistada, mõtlesid sa: „Jah, me oleme päris hästi tuttavad. Teen seda küll.“

A: Jah, täpselt.

G : Mille peale sa tulid?

A: Ma kaldusin oma endise stiili poole ja läksin üle TSN-i asjadele. See põhines Toronto Blue Jaysi logo tobedal pildil, mis pälvis teatud tõmbenumbri. See on lame, lõdvalt tehtud pilt, silmad on kuidagi tobedad, punnis – need peaksid heas mõttes halvad välja nägema , nii et...

G: Heas mõttes halb. Selgita mulle seda.

A: Need on tehtud – umbes, mitte halvasti –, aga sa ei vaata neid ja arva, et see on professionaalselt tehtud. Sa vaatad neid ja mõtled: „Mis? Mis siin toimub? Kas keegi sai selle valesti kirjutamise eest tasu?“

Luban värvide ridades lõtvust ... Mulle meeldib piltidel olev hingamisruum.

G: Kas sa püüad oma eluga paberil edasi anda seda, mida sa teed? Hingamisruumi?

V: Olen oma kunstis ja elus toonud tooni. Minu elus on toon. Lollus on see, mida saate - "olgu, see on imelik, kuid kenal viisil."

G: Olgu. Seega on toon mitte nii tõsine. Kas see kehtib kõige kohta? Milline on teie eluruum?

A: Tegelikult on see puhas. Ma olen selle suhtes üsna nõudlik. See on vanem hoone, millel on väga kõrged laed ja elutoas lühter. Suur osa mööblist on... ma ütleksin, et see on segapuder, aga meil on ka korralikku kraami. Mu ema leidis 110 aastat vana tooli ja ta renoveeris selle meie jaoks. Seal on tohutult kunsti: me ei saa enam kunsti osta, kunsti on liiga palju.

G: Seega on seinad hästi kaetud. Hea teada. Mis on teie lemmik nipsasjake? Ma ei mõista teid hukka, kui see on napsiklaaside kollektsioon.

A: Olgu, las ma mõtlen. Mu elukaaslane on pärit Liverpoolist ja seal on neil selliseid asju nimega Superlambbananas. Neid on üle linna, need lambaliha banaanihübriidid. Need on kujud, mis ühendavad lambaliha ja banaani ning meie mantlil istub punane. Mulle meeldib meie lambbanana kuju.

Ühe kandiku tegin ka kunagi, mõnest vanast vitraažist lõikasin plaatideks. Selle peal on kiri “Party Naked” ja see on minu köögis. See on seal olnud 12 aastat. Mulle tundub, et inimesed tulevad sisse ja vaatavad seda, aga teate, keegi pole seda veel käskkirjaks võtnud.

G: 12 aastat.. Päris pikk aeg, et peolaud vastu peaks. Minevikust rääkides, kas suudad meenutada mõnda lasteraamatut, mida illustreerimas näed?

V: Kas sa mõtled neid minu lapsepõlvest või asju, mida tahaksin ise teha?

G: Vastake kindlasti mõlemale küsimusele.

A: Ma tahaksin teha midagi naljakat meigiteemal, lihtsalt oma igapäevaelust ammutades, kirjutada raamatu kosmeetika ajaloost noorematele lastele. Teate neid „ Go The Fuck to Sleep” raamatuid? Tahaksin kirjutada ühe reklaami või turunduse kohta, sealt on mul palju ammutada.

Mis puutub olemasolevatesse raamatutesse, siis on üks raamat, mida ma lapsena lugesin ja mis on ammu läbimüüdud ning ma ilmselt ei leia seda enam kunagi üles, aga see kannab pealkirja " Sosin kalmistul" ja see on hirmutavate lugude raamat. Ma lihtsalt tunnen, et... See on nii väljaspool seda, mida ma tavaliselt teen, et see oleks mulle väga huvipakkuv. See on kindlasti lastele mõeldud õudne raamat ja mulle meeldib tindiga tööd teha. Mulle meeldiks selle jaoks jubedaid tinditöid teha.

G: Millist paberit te tavaliselt kasutate?

V: Ma kasutan peeneteralist külmpressitud akvarellpaberit. Mulle ei meeldi, kui paber läheb liiga kiviseks, sest siis näevad mu visandid välja nagu prügi, nii et mulle meeldib peeneteraline.

Kuid mul on ka palju märkmikke täis muud tüüpi paberit. Kasutan igapäevast paberit, printeripaberit või origamipaberit, kui mul on vaja midagi visandada- midagi toimub! Ma moosin selle kõik hunniku märkmike hulka. Tegin isegi ühe kviitungi järgi. Kaalun sageli selle karmi esitamist, mõeldes: „Finaal saab olema kohutav, vabandust, see on parim, mis saab.”

G: Kas teil on kunagi olnud rahulolematuid kliente? Kas keegi on teie juurde tulnud lemmiklooma portreega ja öelnud: „See ei näe üldse minu koera moodi välja!”

A: Ei, ei, mitte midagi sellist. Inimestele meeldivad lemmikloomade portreed! On olnud paar inimest, kes on mind palganud ja maa pealt kadunud, tead küll, "siin on su kunst" ja nad on umbes sellised: "Hüvasti igaveseks!" ja sina tahaksid lihtsalt öelda: "Tule tagasi ja maksa mulle raha!", aga seda juhtub kahjuks. Õnneks mitte eriti tihti, aga kõigil on see klient, kes aurustab ja ma lihtsalt tahan saata: "Aitäh, et sa oled täiesti nõme. "

Mul oli üks klient, kes tuli minu juurde tagasi koos dinosauruse joonistusega ja ütles, et see on “liiga naiselik”. Ma ei tea, kuidas seda vähem naiselikku muuta ... Ma olin nagu “nüüd on jalad suuremad? Ma ei tea, ma olen eksinud. ”

G: Kui nad oleksid tahtnud, et see oleks vähem naiselik, oleksid nad pidanud lihtsalt palka tõstma! *võltsib, sest palgaerinevus on tohutu probleem ja mitte lihtsalt hea naljanumber*

V: Ma lihtsalt mõtlesin endamisi, et tahan seda naiselikumaks muuta. Sa tead? „Hästi, nüüd on sellel suur parukas! Seal! ”

G: Võiksid ka lihtsalt klaaslae peale joonistada ja öelda, et nüüd sa tead täpselt, mis see on.

V: Ma tahan peaaegu kohe sellele piketimärgi anda! See on suurepärane materjal.

G: Olgu, paar asja veel. Kui saaksid puhkusele kunsti tegemiseks kaasa võtta ainult ühe asja, mis see oleks?

V: Kas kaamera on selles nimekirjas? Ma lähen kaameraga. Vähemalt võtan kaamera kaasa.

G: Digitaalne või filmipõhine?

V: Enamasti digitaalne. Film on lihtsalt liiga kulukas. Teen enamasti pulmi ja muid asju ning filmiga on see lihtsalt keeruline. See oli pimedas ruumis alati väga meditatiivne, kuni keegi uksed lahti tegi.

G: Nii et nad lasevad valgusel teie filmi lekkida? Mitte segada ei ole soovitus! 

V: Jah, see on kõik lõbus ja mänguline, kuni keegi eiras uksel olevat silti. See oli osa filmifotograafia klassist, mille ma võtsin, ja töötasime välja mustvalgeid trükiseid.

G: Kas mäletate mõnda tööd, mis teile sel perioodil väga meeldis?

V: Tegin maastikufotograafia projekti väikese oma vanemas osas, kaevanduspiirkonnas. Nii et see oli lagunenud ja natuke aega moonutatud. Mul oli ka see portreede sari, mille tegin oma sõpradest just ärgates, nii et kõik näevad lihtsalt ülimalt kortsus välja. Pole midagi paremat kui ärgata selle peale, et keegi osutab sulle hommikul kell 7 kaameraga näkku, eks?

Paar head inimest polnud minust vaimustuses. See on natuke raskem, kui te ei ela elukohas. Nüüd, kui kõik, keda ma tean, elavad 20 -minutilise metroosõidu kaugusel, pean ma jääma teie majja, et teid uniseks teha!

G: Kui soovid uuesti ilmutamise juurde asuda, on Harthouse'is kaameraklubi jaoks pime tuba. Kui tead, siis sul on kaks tundi kemikaalide järele lõhnates aega veeta. Mu partner kasutab seda oma töö jaoks ja mina olen veetnud aega neid hinnalisi hõberulle oodates!

V: Jah, ma arvan, et sellepärast leiutati taskuhäälingusaated. Nii saate pimedas korraldada privaatse taskuhäälingusaate. Olen harjunud, et inimesed eiravad pimedas ruumis olevaid silte, nii et hakkasin kõrvaklappe üle õlgade kandma, natuke nagu neeme moodi, ja tõmbasin helitugevust nii, et kuuleksin seda veel kaelas, aga ma ei saaks kedagi tagasi hoida sisse, kui kuulsin nende lähenemist. See tundus natuke nagu pisike naaritsast varastatud, mis on tehtud episoodidest "Kuidas see sai tehtud".

G: Podcastid, jah. Kas on soovitusi?

Hiljuti olen sattunud “Täiskasvanud loevad asju, mida nad kirjutasid lapsepõlves”, mis on erapoolik, kuna olen sellel esinenud. Seal on ka “Nod”, mille produtsent on Gimlet. Seal on suurepärane episood, kus nad murdsid hullumeelse vandenõu selle kohta, et Solange sai Beyonce lapse ja kuidas illuminaadid panid nad seda tegema ... see oli hull.

Mis maalimisse puutub, siis ma ei saa töö ajal uusi filme vaadata, seega jätan vanad sarjad pooleli, kui olen parasjagu elevil, sest ma ei saa end kaasa haarata. Ma ei pea tähelepanu pöörama; see pole nagu Westworld.

Samuti avastasin, et ma ei suuda vaadata midagi liiga hirmutavat või reaalsusele lähedast, sest maailm on juba piisavalt hirmutav. Ma ei suuda vaadata "Black Mirrorit" , see on liiga intensiivne. Vaatan uudiseid ja loen ajalehti ning koju jõudes vajan lihtsalt õudusest pausi.

Ma arvan, et seepärast ma nii palju vana Futurama't vaatangi . See tulevik pole nii hirmutav: ma saan sellest aru, eks? Ma saan sellega hakkama. „Robot on joodik! Nad on täpselt nagu meie.“

Ma lihtsalt ei saa seda episoodi Fry koeraga vaadata. Ma jätan selle vahele, see teeb mind liiga kurvaks. Mul ei ole praegu ühtegi lemmiklooma, aga mulle meeldiks.

G: Kui saaksid omada ükskõik millist lemmiklooma ilma piiranguteta, siis mis see oleks?

V: Ma tahaksin väikest kuni keskmise suurusega koera, kes ei haugu liiga palju.

G: Sul oleks võinud olla taskusuuruses lõvi ja sa valisid beagle'i?!

V: Ei, beagles haugub liiga palju. Ma tahan nagu koer, kellele meeldib jalutada, kui ma tahan jalutada, ja magada, kui ma tahan magada.

G: Nii et põhimõtteliselt sinu hingesugulane.

A: Jah, päris palju. Ma tunnen, et nimetaksin selle ka naeruväärseks, nagu näiteks senaator, nii et ma võiksin minna koeraparki ja olla nagu „Senaator, lõpetage kohe selle mehe jala löömine!” Ma tõesti tahan seda juhtumist kuulda.

G: Ma arvan, et see algataks palju poliitilist propagandat, kui sa temast säutsuksid.

V: See areneks kiiresti, kindlasti.

Olgu, ma arvan, et lähen teen banaanileiba ja teen tänaseks kõik tegemata jäänud . Tegin vea, et tõin tööle küpsetisi, ja nüüd kummardub mu ülemus aeg-ajalt mu kabinetti ja ütleb: "Tead, köögis on mõned üleliigsed banaanid..." ja mina mõtlen: "Sa lihtsalt tahad, et ma sulle banaanileiba teeksin!"

Kui ma tahan kontoris olla millegi poolest tuntud, oleks tore olla tuntud küpsetiste, mitte halbade naljade poolest.

G: Mul oli tõesti meeldiv teiega vestelda. Tänan teid aja eest. Loodan, et teie banaanileib tuleb hea ja mitte heas mõttes halb.

Freeconference.com on täiuslik veebisuhtluslahendus sõltumatutele, nagu Alex Nursall, kes otsib TASUTA professionaalset telekonverentsi ja virtuaalset konverentsiplatvormi. Registreeru kohe.

FreeConference.com on algne tasuta konverentskõnede pakkuja, mis annab teile vabaduse valida, kuidas oma koosolekuga liituda, kus ja millal iganes, ilma kohustusteta.

Loo tasuta konto juba täna ja koge tasuta telekonverentse, tasuta video allalaadimist, ekraani jagamist, veebikonverentse ja palju muud.